MUUSEUMIST    BETTI ALVER    ALO MATTIISEN    JÕGEVA LINNA LUGU    BETTI ALVERI FOND    ÜRITUSED    HINNAKIRI    KONTAKT    E-RAAMAT 
  Elu ja looming
  Galerii

orig
 
orig
Alo klaveriklass Jõgeva muusikakoolis
orig
Alo Mattiisen - elu ja looming
 
Alo Mattiisen sündis Jõgeval 22. aprillil 1961. aastal riigiametnike perekonnas. Koolieelsed aastad möödusid kodus Roosi tn. 4 ja linna lastesõimes ja lasteaias käies.
Koolis käis Jõgeva Gümnaasiumis (Jõgeva 1. Keskkool) 1968. aastast kuni 1979. aastani. Samal ajal õppis ka Jõgeva Lastemuusikakoolis – 1969. aastast kuni 1976. aastani, lõpetades klaveri erialal.
Kooliajal tegi aktiivselt sporti, saavutades väga häid tulemusi kergejõustikus ja korvpallis.
Huvi muusika vastu oli Alos märgatav juba varases lapseeas. Kolmeaastasena laulis ta iseseisvalt kõiki selle aja lastelaule, mängides rütmi kaasa väikesel laste mänguklaveril. Aastatega muusikahuvi süvenes. Keskkooli ajal mängis ta Jõgeval noorteansamblites “Vingal” ja “Wicing”.
Edasi õppis Tallinna Muusikaakadeemias 1979. aastast kuni 1988. aastani, lõpetades muusikapedagoogika eriala 1984. aastal Heino Rannapi juhendamisel ja 1988. aastal heliloojana Eino Tambergi õpilasena, omandades seega kahel erialal muusikakõrgkooli diplomi. Konservatooriumis õppides, aastal 1983, andis Erkki-Sven Tüür Alole üle kuulsa ansambli “In Spe” juhtimise, olles ansamblis ühtlasi ka klahvpillimängija ja helilooja. Koostöö ansambliga kestis kümmekond aastat.
Abielust Rita Rätsepp`aga (aastatel 1981 – 1989) on tal tütar Anna-Mariita (s. 1987). Abielu lahutati 1990. aastal.
Leseks jäi elukaaslane Katri Varbola, kellega kooselu algas 1993. aastal.
Alo Mattiiseni nimi heliloojana sai eesti rahval üldtuntuks protesti- ja isamaalaulude kaudu n. n. teise rahvusliku ärkamisaja künnisel. Esmalt lauluga “Ei ole üksi ükski maa” (1987), mis on kirjutatud meie rahvale fosforiidisõja toetuseks ja edasi “Viis ärkamisaegset laulu” (1988) – rahva võitlusvaimu taasäratamiseks ja innustuseks vabaduspüüdlusele laulu ja sõna kaasabil. Laulutekstide autoriks ja kaasautoriks on tema klassivend ja pinginaaber Jõgeva keskkoolipäevilt – luuletaja ja ajakirjanik Jüri Leesment.
Alo Mattiisenist sai ärkamisaja sümbol – vabaduslauliku sümbol. Ja sümboliks ta on jäänudki.
Vaatamata tuntusele nende laulude kaudu, on ta kirjutanud muusikat väga erinevates zhanrites, väga erinevatele esitajatele umbes 200 helitöö piires. Esmase tuntuse tõid talle aga Tartu levimuusikapäevad, eriti suurvorm “Kirjutusmasina kontsert D-duur” (1984) ansambli “In Spe” esituses.
Enamtuntuks on saanud veel helitööd – muusikalid “Charlotte koob võrku” (1983), kirjutatud Haapsalu 1. Keskkooli näidismuusikateatrile “Pöialpoiss” ja “Väike merineitsi”, mis on loodud Jõgeva Gümnasiumi kooliteatrile “Liblikapüüdja” ; kaks risotooriumi – “Roheline muna” (1985) ja “Näärmed” (1987) ; lühiooper “Dispuut” (1995) – rokkooperina. See teos sai Eesti kultuurifondi aastapreemia 1996. a.
Süvamuusika heliteostest võiks esile tõsta järgmisi : “Igavikumeel” (1984), “Maarjaorg” (1984), Tshellosonaat (1986), “Dramaatiline avamäng” (1986), süit “Ajaga silmitsi” (1986), “Sümfoonia nr. 1” (1988), “Süit kammerorkestrile” (1990), “ERRET” (1991), süit “Läänemere mängud” (1993) ja mitmed teised teosed.
Üsna mitmetahuline on Alo Mattiiseni laululoming : Hando Runneli sõnadele on loodud neljaosaline kooriteos “Õhtusüit” (1983), kantaat “Lähe” (1987) segakoorile ja sümfooniaorkestrile, laulutsüklid : jõululaulud “Õhtul pimedal ja nõnda valgel” (1991), emadepäevalaulud “Viis viisi emale” (1993), lastelaulude tsüklid, kantaat koolinoorte VIII laulu- ja tantsupeole (1996) ja ulatuslik loitsude tsükkel koos Henri Laksiga esitatult, millest parim on “Jaagu laul” (1990) K. J. Petersoni sõnadele.
Erilist tähelepanu väärib laul “Looja naeratuse saatel” (1994), mis on kirjutatud levimuusikute tervituslauluks Tartus toimunud eesti üldlaulupidude 125. aastapäeva tähistamise laulupeole. Moto “Looja naeratuse saatel” võiks jääda alatiseks Alo Mattiiseni loomingut tutvustavaks n. n. teeviidaks.
Alo Mattiisen on kirjutanud muusikat umbes kolmekümnele filmile, teatri- ja telelavastusele (“Tule tagasi, Lumumba”, “Semm”, “Pommeri aed”, “Hermaküla”, “Eesti partii”, “Vastutus” jt.)
Peale selle on ta kirjutanud arvukalt ka arvuti- ja tunnusmuusikat (signatuure) Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio saadetele nagu “Aktuaalne Kaamera”, “Carte Blanche”, “Argipäev”, “Spordipühapäev”, “Eesti Raadio” uudistesaated ja saatepäeva algus- ja lõpusignaalid ning tunnusmuusika Eesti Rahvusraamatukogule. Ja ulatuslikult reklaamimuusikat.
Alo Mattiisen oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1988. aastast.
1983. aastast alates kuulus Alo Mattiisen ansamblisse “In Spe”, olles Erkki-Sven Tüüri järglane ansambli üldjuhi ja klahvpillimängijana.
On töötanud Jõelähtme koolis muusikaõpetajana, Eesti Raadios ja Reklaamitelevisioonis muusikatoimetajana, hiljem vabakutselise heliloojana. Kuulus “Viskiklubisse” 1989. aastast.
Mitmed tema teosed on saanud ka üleliiduliselt tuntuks, on esitatud mitmetele konkurssidele ja tunnistatud preemiate vääriliseks – “Igavikumeel”, “Ajaga silmitsi”, “Ei ole üksi ükski maa”. Ka vabariigi poolt on omistatud Alo Mattiiseni loomingule mitmeid tunnustusi ja preemiaid. Ta sai muusika aastapreemia omanikuks 1988. ja 1989. aastal ning oli Eesti Vabariigi kultuuripreemia saaja 1996. aastal. 1988. aastal oli ta ka Eesti Raadio Aasta Muusiku austava tiitli kandja.
Oma elu- ja loomingupõhimõtteid on Alo Mattiisen välja öelnud peamiselt intervjuudes ajakirjanikele, neist ajaloo-epohhi kandvateks mõteteks võiks nimetada järgmisi:
Laulu “Ei ole üksi ükski maa” sünniloo kohta on ta ise öelnud: “On olukordi, kus ootamatult selgub, et peame mõtlema ja tegutsema kõik koos, ühiselt, ühtemoodi. Meid on vähe ja igaühe hääl üksinda ei jõua kuulutada, mis kuulutamist väärt, igaühe ramm üksinda ei suuda liigutada, mis liigutamist vajab. On ju olemise ja elamise rahu meie kõigi unistus ja soov…”
Ärkamisaegsete laulude kirjutamise idee ja populaarsuse võitmise kohta on ta öelnud: “…Oli suur juhus, et nende laulude tegemine langes just sellele kevadele, meie teisele ärkamisajale. Eks siit ka mõte kasutada esimese ärkamisaja viise… Tundsin, et neid laule on meile kõigile just nüüd vaja…
…Ja kahenädalane kontsertreis mööda eestimaad pakkus suurima elamuse… Ja igal pool oli publik ühesugune – tormiline. Tulid nii kolmesed-neljased kui ka kaheksakümnesed, tulid tervete perede ja suguvõsade kaupa… Need ei olnud rokikontserdid vaid tõelised rahvapeod.” (“Rahva Hääl” 01. 01. 89)
Alo heliloojana ja Jüri Leesment laulusõnade (kaas)autorina (ka Henno Käo) olid uue ärkamisaja vabadusidee edasikandjad järjepidevusena esimesest ärkamisajast meie teise ärkamisaega ja nüüd juba protestilauludena, innustamaks rahva vabaduspüüdlust võitluses võõrvõimu vastu. Autorid tunnetasid, et poliitilist võitlust saab suunata ka lauluga, et laul ja poliitika võivad sammuda käsikäes ja laulu sõnum on inimestele isegi paremini mõistetav, kaasa haaravam. Laulu sõnum pidi aga uues ärkamisajas olema palju nõudvam ja protestivam, mitte ainult isamaad ja vabadust kiitvad, nagu esimese ärkamisaja lauludes.
Tulevikku vaatas Alo Mattiisen mõtetega, mis olid seotud ka Eesti rahva suurürituse – laulupidudega – põhimõttega, muuta need ikka rahvuslikumaks. Oma elu viimases intervjuus ajakirjale “Favoriit” (juuli/august, 1996) on Alo avaldanud oma mõtteid ja maininud, et juba 1989. aastal avaldas ta arvamuse, et laulupeod praegusel kujul on end ammendanud ja tuleb välja mõelda midagi muud.”… “Koit” ja tule süütamine peavad muidugi jääma, need on traditsioonid. Aga kujutan ette, et laulupeod ise peaksid toimuma pimedal ajal ja olema loitsu moodi. Ei peaks olema ainult esinejad, vaid eeslauljad ning rahvas laulaks nendega koos … Tõrvikud, pimedus, taaralikkus … Muidugi tekib küsimus, kuidas seda teha…”
Ja samas on ta avaldanud mõtteid ka oma loomingu edasiste plaanide kohta – mõtetega suurvormidele: “See, mida ma teha tahan, ei mahu ühegi muusikatermini alla, mis kõik kokku võtaks. Kujutlen midagi suurt projekti, kus oleks elektroonikat, sümfooniat… Aga asjale tuleb leida sisu, põhjus, milleks ja mispärast need noodid kirja panna…”
Viimane intervjuu lõpeb ajakirjanik Kaja Pino sõnadega: “Oma unistuste lugu Alo Mattiisen kirjutada ei jõudnudki…”
Alo Mattiisen suri 30. mai 1996. a. hommikul südamepuudulikkuse, infarkti, tagajärjel oma kodus Vabaduse puiestee 15, Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Alo Mattiisen kuulub 1999. aastast “Sajandi sada Eesti suurkuju” väärikasse nimistusse kaheteistkümne parima eesti helilooja seas.

Alo õde Ade on sündinud 1969. a. Ta on lõpetanud Jõgeva Gümnaasiumi ja Jõgeva Lastemuusikakooli klaveri erialal ning Tallinna Ülikooli infoteaduse magistriõppe. Tema peres kasvavad kaksikud pojad Sander ja Jürgen (s. 1999). Abikaasa Tõnis Hintsov on Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppe lõpetanud insener.

Koostas Helmi Mattiisen


 
orig
 
orig
Alo klaveriklass Jõgeva muusikakoolis
orig

Copyright © Betti Alveri Muuseum 2007